Humitas

Humita on värske magus maisitainas, magus või soolane, mähitud maisikoore sisse ja aurutatud. See on Andide päritolu roog, mida jagavad Ecuador, Peruu, Boliivia ja Argentina, ning iga riik ja kokk valmistab retsepti veidi erinevalt.

Tainas valmistatakse värskest maisist, mitte kuivatatud maisijahust, mistõttu on see pehme ja niiske. Ecuadori kokad teevad seda kas magusana suhkruga või soolasena juustuga ning koor hoiab täidise aurutamise ajal niiskena. Kuna roog on levinud mitmes riigis, katab nimi retsepte, mis köögiti erinevad.

Mis see tegelikult on

Värske magus mais riivitakse või jahvatatakse pehmeks taignaks, seejärel segatakse see võiga, suhkru või juustuga ja tavaliselt piimaga, et tainas oleks lahjem. Lusikatäis laotatakse maisikoorele, voltitakse korralikuks pakiks ja seotakse kinni, seejärel aurutatakse, kuni tainas tahkub. Koor on ümbris ja seda ei süüa; see koorutakse lahti ning seest süüakse pehme mais. Magusad ja juustuga humitad valmistatakse samast taignast ning suhkru ja juustu vahekord varieerub kööginiti.

Kuidas seda serveeritakse

• Soojalt, otse aurutist, koor lahti kistuna laua ääres.
• Magusana või soolasena, sõltuvalt retseptist; sageli süüakse seda hommikusöögiks või vahepalana.
• Lusikaga või käega, koor kõrvale pandud ja mitte söödud.

Kuidas see menüüsse kirja panna

• Nimeta täidis selgelt: magus maisi humita suhkruga või maisi humita juustuga. Kui müüd mõlemat, too magus ja juustuga versioon eraldi kirjetena.
• Märgi piim. Või, piim ja juust kuuluvad klassikalisse retsepti, seega märgi piim allergeenina igal humital.
• Nimeta juust, kui seda kasutad, et külalised saaksid otsustada, kas see neile sobib.
• Ütle, et koor on ümbris ja eemaldatakse enne söömist, et külalised ei eeldaks selle söömist.
• Ütle, et roog on aurutatud, nii et tekstuur on pehme, mitte krõbe.