Milanesa a la napolitana

Milanesa a la napolitana on paneeritud veiselihalõik, mis praetakse pannil krõbedaks ning viimistletakse grillis tomatikastme, singiviilu ja sulanud juustuga. Nimi osutab Napolile, kuid roog sündis Buenos Aireses. Levinuima loo järgi kattis Flores’i vana turu lähedal asuva restorani kokk süte lähedal liiga pruuniks läinud lihalõigu leti peal leiduvaga: singi, juustu ja lusikatäie kastmega. Sellest tekkis nimi, mille täpse päritolu üle pole tänini täielikku üksmeelt.

Mis see tegelikult on

Ühtlaseks taotud õhuke lihalõik kastetakse järjekorras jahusse, lahtiklopitud munasse ja riivsaia sisse. Seejärel praetakse seda piisavas koguses kuumas õlis, et paneering päriselt küpseks, mitte üksnes pruunistuks. Enne katte lisamist peab pind olema kinnitunud ja krõbe. Praetud lõik tõstetakse ahjuplaadile, kaetakse lusikatäie tomatikastme, singiviilu ja rohke juustuga ning pannakse korraks grilli alla — vaid nii kauaks, et juust sulaks ja liha alt ei kuivaks.

See pole lihtsalt schnitzel, millele lisandid hiljem peale pandud. Põhja paneering peab kastmele ja teisele kuumutamisele vastu pidama, ilma et lödiks muutuks; roa õnnestumise määrabki krõbe koorik kõige all.

Kuidas seda serveeritakse

• Kohe grillist taldrikule, servadest veel mullitava kastme ja juustuga.
• Friikartulite või lihtsa salatiga, harva keerukama lisandiga.
• Võileiva sees, a caballo ehk praemunaga peal või tavalisena — kõik need variandid on levinud.

Kuidas see menüüsse kirja panna

• Erista see menüüs selgelt tavalisest milanesast, sest need on eri hinnaga ja neid tellitakse erinevalt.
• Nimeta kasutatav juust; püsikunded märkavad, kui õhukese kihi asemel kasutatakse maitsetut sulavat juustu.
• Märgi selgelt nisu, muna ja piim, sest nii paneeringul kui kattel on omad allergeenid.

Siin loetletud koostisosad, allergeenid ja toitumisalane teave kirjeldavad tüüpilist retsepti. See ei ole ühegi konkreetse restorani siduv deklaratsioon: retseptid, portsjonite suurused ja kasutatavad tooted võivad erineda.