Berliner

Berliner on auguta pärmitainapall, mis friteeritakse, täidetakse peidetud lõike kaudu moosiga ja puistatakse üle suhkruga. Saksamaal süüakse seda nii vana-aasta õhtu (Silvester) paiku kui ka karnevaliajal (Karneval, Fasching). Uue aasta alguses peidavad pagariärid traditsiooniliselt moositäidisega pallide hulka ühe sinepiga täidetud palli ning vale Berlineri valimine on põlvkondade vana väike saksa komme.

Mis see tegelikult on

Munaga, piima, või ja suhkruga rikastatud pärmitainas, millele on lisatud näpuotsatäis soola, kerkib, vormitakse pallideks ja friteeritakse õlis või rasvas, mitte ei küpsetata ahjus. Sellepärast jääb keskele kahvatu rõngas, kus tainas kohtus kuuma rasvaga. Jahtunud pallile tehakse küljele väike auk ja selle kaudu pritsitakse keskele moosi — klassikaliselt punast, ploomi- või maasikamoosi. Väljast puistatakse peale rohkelt suhkrut, vahel kaetakse hoopis glasuuriga.

Nimi sõltub piirkonnast: Berliner suures osas Saksamaast, Pfannkuchen Berliinis endas, Krapfen Baieris ja Austrias, Kreppel või Kräppel Hessenis. Täidis jääb peidetuks ja hea Berliner annab selle ära alles esimese hammustusega.

Kuidas seda serveeritakse

• Süüakse tavaliselt tervelt, käsitsi, toatemperatuuril.
• Üle puistatud kristall- või tuhksuhkruga, klassikaline viimistlus.
• Vana-aasta õhtu paiku ja karnevaliajal; sinepiga naljaversioon ilmub pagariärides vahel uue aasta alguses.

Kuidas see menüüsse kirja panna

• Märkige gluteen (nisu), munad ja piim; rikastatud tainas sisaldab kõiki kolme. Kui pakutakse sinepiga täidetud naljaversiooni, märkige ka sinep.
• Öelge, milline moos on kasutusel; ploomi-, maasika- ja aprikoosimoos on levinud ja väärt nimetamist.
• Mainige, kui kasutate suhkru asemel glasuuri; püsikülalistel on kahe viimistluse vahel sageli eelistus.
• Märkige, et see on parim värskelt; ühepäevane Berliner muutub märgatavalt rasvaseks ja tainas kaotab kerguse.