Berliner

Berliner on pärmitaignast pall, mis friteeritakse ilma auguta, täidetakse peidetud avause kaudu moosiga ja puistatakse üle suhkruga. Selle sõõrikuga seostub uusaastaõhtu nali: pagarid pistavad moositäidisega sõõrikute hulka vahel ühe sinepitäidisega eksemplari ning vale Berlini sõõriku saamine on olnud väike Saksa uusaastatraditsioon juba mitu põlvkonda.

Mis see tegelikult on

Muna, piima, või ja suhkruga rikastatud pärmitaigen kergitatakse ning vormitakse pallideks, mis küpsetatakse ahjus küpsetamise asemel sügavas rasvas. Nii tekib keskkoha ümber hele vööt, kuhu taigen kuuma rasvaga kokku puutus. Pärast jahtumist tehakse küljele väike ava ja moos — klassikaliselt punane, ploomi- või maasikamoos — pritsitakse sügavale keskele. Pealispind kaetakse heldelt suhkruga või vahel suhkruglasuuriga.

Erinevalt Ameerika tarretistäidisega sõõrikust pole täidise avaus ega suhkru muster silmaga näha. Korralik Berliner ei anna täidist enne hammustamist välja.

Kuidas seda serveeritakse

• Tervelt ja toatemperatuuril, mitte viilutatuna ega söögiriistadega taldrikul.
• Klassikaliselt tavalise või tuhksuhkruga üle puistatuna.
• Uusaasta paiku, mil pagarikodades võib nalja pärast leiduda ka sinepiga täidetud versioon.

Kuidas see menüüsse kirja panna

• Märkige gluteen, muna ja piim; rikastatud pärmitaigen sisaldab neid kõiki.
• Öelge, millist moosi kasutate, sest ploomi-, maasika- ja aprikoosimoos on kõik levinud ning väärivad nimetamist.
• Täpsustage, kas sõõrik kaetakse suhkru või glasuuriga, sest püsiklientidel on nende viimistluste vahel oma eelistus.
• Märkige, et parim on see värskelt: järgmisel päeval muutub Berliner märgatavalt rasvasemaks ja taigen kaotab õhulise tekstuuri.

Siin loetletud koostisosad, allergeenid ja toitumisalane teave kirjeldavad tüüpilist retsepti. See ei ole ühegi konkreetse restorani siduv deklaratsioon: retseptid, portsjonite suurused ja kasutatavad tooted võivad erineda.