Nasi goreng

Nasi goreng on eelmise päeva riis, mida praetakse kiiresti tugeval kuumusel küüslaugu, šaloti, sambali ja rohke kecap manis’ega. See magus siirupine sojakaste annab roale tumeda värvi ja kerge karamellise maitse. Indoneesias süüakse seda igapäevatoiduna: kodus valmistatakse seda sageli hommikusöögiks, warung’ist ostetakse aga ka südaööl. See on üks roogi, mida enamik väliskülalisi oskab juba nimetada enne lauda istumist.

Mis see tegelikult on

Eelmisel päeval keedetud riis kuivatatakse nii, et terad püsiksid eraldi, mitte ei kleepuks. Kuumal vokkpannil praetakse esmalt purustatud šaloti, küüslaugu ja sambali pasta aromaatseks, seejärel lisatakse riis. Kecap manis katab terad ja muudab need sügavaks mahagonpruuniks, kui suhkur panni servas veidi karamellistub. Peale pannakse praemuna — enamasti vedela kollase ning pitsiliseks pruunistunud servadega —, mitte ei segata seda riisi hulka. Kõrval on krevetikrõpsud, kurgi- ja tomativiilud.

Kecap manis eristab nasi goreng’i piirkonna teistest praeriisidest. Tai ja Hiina versioonides maitsestatakse sageli kalakastme või heleda sojakastmega ning riis jääb heledaks; nasi goreng peab olema tume ja kergelt magus. Ilma kecap manis’eta oleks see teise roa nime kandev versioon.

Kuidas seda serveeritakse

• Taldrikul, praemuna peal ja krupuk’id ehk krevetikrõpsud kõrval.
• Kurgi- ja tomativiilude ning laimisektoriga.
• Kõrvale lisasambal neile, kes soovivad veel teravust.

Kuidas see menüüsse kirja panna

• Öelge, millist valku sisse segatakse, kui üldse; levinud lisandid on kana, krevetid ja ülejäänud satay.
• Märkige muna ja kecap manis’es sisalduv soja.
• Pakkuge võimalust jätta sambal ära, eeldamata, et kõik külalised soovivad warung’i tavalist teravust.

Siin loetletud koostisosad, allergeenid ja toitumisalane teave kirjeldavad tüüpilist retsepti. See ei ole ühegi konkreetse restorani siduv deklaratsioon: retseptid, portsjonite suurused ja kasutatavad tooted võivad erineda.