Saganaki

Saganaki on paks viil kõva juustu, mis jahutatakse kergelt jahus ja praetakse väikesel pannil, kuni välispind on kuldne ning krõbe, kuid keskosa jääb pehmeks; lõpuks pigistatakse peale sidrunit. Nimi viitab tegelikult väikesele kahe sangaga pannile, milles juust praetakse, mitte juustule endale. See seletab, miks mitu samal pannil valmistatavat Kreeka rooga kannavad samuti nime „saganaki”.

Mis see tegelikult on

Kõva, poolkõva juust — tavaliselt kefalotyri või graviera, sest need hoiavad kuumutades kuju ega sula lombiks — lõigatakse paksuks viiluks, jahutatakse kergelt jahus ning praetakse kiiresti kuumas oliiviõlis, kuni pind muutub krõbedaks ja kuldseks. Praadimine peab käima nobedalt: liiga pikalt pannil olnud juust laguneb sulanud massiks, selle asemel et säilitada viilukuju krõbeda koore ja pehme, kuid mitte vedela sisuga.

Juust peab pärast praadimist kuju hoidma, mitte lombiks sulama, muidu pole tegu korraliku saganaki’ga. Just seepärast valitakse tavaliselt kefalotyri või graviera; pehmemad ja kiiremini sulavad juustud ei pea kuumal pannil vastu. Kui lauda jõuab viilutatava tükikese asemel loik, on köögis midagi valesti läinud.

Kuidas seda serveeritakse

• Kuumalt otse pannilt, lauas sektoriteks lõigatuna.
• Vahetult enne söömist peale pigistatud sidrunimahlaga.
• Eelroa või meze-taldrikuna, sageli oliivide ja leiva kõrval.

Kuidas see menüüsse kirja panna

• Märgi nisu ja piim.
• Ütle, millist juustu kasutad, sest kefalotyri ja graviera maitse ning käitumine kuumuses erinevad veidi.
• Maini, et rooga serveeritakse kuumalt ja see tuleb kiiresti ära süüa, sest jahtudes tahkub tekstuur ruttu.

Siin loetletud koostisosad, allergeenid ja toitumisalane teave kirjeldavad tüüpilist retsepti. See ei ole ühegi konkreetse restorani siduv deklaratsioon: retseptid, portsjonite suurused ja kasutatavad tooted võivad erineda.