Locro

Locro on maisiterade, kõrvitsa, ubade ja eri lihade paks hautis, mida keedetakse tunde, kuni see muutub peaaegu pudrutaoliseks. Andide piirkonnas süüakse seotud nimetuste all sarnaseid versioone, kuid Argentinas on locro’l ametlik koht: see seostub kõige tugevamalt mais ja juulis peetavate iseseisvus- ning revolutsioonipäeva pidustustega.

Mis see tegelikult on

Kuivatatud maisiterasid leotatakse ja hautatakse suures potis tundide kaupa kõrvitsa, valgete ubade ning eri lihadega — näiteks sea- ja veiseliha, chorizo ning vahel kamar või seajalg. Kõik laguneb kokku tihedaks peaaegu pudrutaoliseks massiks, mitte ei jää selgeks puljongiks tahkete tükkidega. Aeglane pikk küpsemine pehmendab maisi täielikult ning laseb lihal rasva põhja anda. Head locro’t hinnatakse selle järgi, kui ühtlaseks alus on haudunud, mitte ühe koostisosa eraldi esiletõusu järgi.

See on suurele seltskonnale ja kindlale kalendrile mõeldud roog. Argentina rahvuspühadel keedetakse locro’t traditsiooniliselt suurtes kogustes avalikeks ja perekondlikeks koosviibimisteks, mitte argipäevaseks eineks; kogus ja sündmus on retsepti kõrval roa oluline osa.

Kuidas seda serveeritakse

• Kuumalt paksu kulbitäiena kaussi; rasva võib eemaldada ja eraldi kattena pakkuda.
• Peale tõstetakse või kõrvale antakse vürtsikat kastet quiquirimichi.
• Iseseisva pearoana, millest piisab terveks eineks.

Kuidas see menüüsse kirja panna

• Loetlege kasutatud lihad, sest segu erineb pereti ja piirkonniti.
• Põhiretseptis pole tavapäraseid peamisi allergeene; märkige kõrvale pakutav leib eraldi.
• Öelge, kas roog on saadaval üksnes Argentina rahvuspühade ajal või aasta läbi.