Harira

Harira on tomatine supp läätsede, kikerherneste ja rebitud lambalihaga; lõpus segatakse sisse jahu ja vee segu, mis annab leemele tummisust. Marokos alustatakse sellega ramadaani ajal päikeseloojangul paastu lõpetamist. Kõrvale võetakse dattel, sidruniviil ja seesamiseemnetega magus küpsetis chebakia; kooslus aitab pärast päeva ilma söögi ja veeta tasapisi taas süüa. Harirat süüakse ka muul ajal aastast.

Mis see tegelikult on

Sibul, seller ja tomat loovad põhja, mida maitsestatakse ingveri, kaneeli, safrani ning potti seotud värske koriandri ja peterselliga. Läätsed ja kikerherned keedetakse pehmeks; lambaliha või veiseliha lisatakse piisavalt vara, et see saaks serveerimise ajaks laguneda. Kodustes versioonides lisatakse sageli vermišelli või riisi, kuid see pole kohustuslik. Harira eripära on tedouira: jahust, veest ja mõnikord munast vispeldatud sile segu, mis lisatakse viimastel minutitel, et muuta leem selgemast supist kerge hautise sarnaseks.

Tedouira õige lisamine on roa peamine oskus. Kui see liiga kiiresti või liiga kuuma leeme sisse valada, tekivad siidise tekstuuri asemel tükid. Seepärast segavad kokad selle esmalt vähese kuuma leemega läbi ja alles siis valavad potti tagasi.

Kuidas seda serveeritakse

• Sügavas kausis, piisavalt paksuna, et lusikas korraks püsti püsiks.
• Kõrval dattel ja sidruniviil, mille mahl pigistatakse supi sisse lauas.
• Eriti ramadaani ajal chebakia või muu meepärase küpsetisega.

Kuidas see menüüsse kirja panna

• Märkige jahu ja võimalik vermišell, mis sisaldavad nisu.
• Tõstke seller eraldi esile: see on loetletud allergeen ja tomatisupis võib kergesti märkamata jääda.
• Öelge, kas kasutate lamba- või veiseliha või taimset puljongit; kõik variandid on Maroko kodudes kasutusel, olenevalt perest ja hooajast.

Siin loetletud koostisosad, allergeenid ja toitumisalane teave kirjeldavad tüüpilist retsepti. See ei ole ühegi konkreetse restorani siduv deklaratsioon: retseptid, portsjonite suurused ja kasutatavad tooted võivad erineda.