Milanesa

Milanesa on õhuke veise- või vasikalihaviil, mis kaetakse muna ja riivsaiaga ning praetakse, kuni koorik muutub kuldseks ja krõbedaks. Itaalia sisserändajad tõid Milano cotoletta valmistusviisi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Argentinasse. Seal kujunes sellest omamoodi Argentina roog: õhem, paksema paneeringuga ja sagedamini söödav kui peaaegu mis tahes muu toit laual.

Mis see tegelikult on

Veiseliha — vahel vasika- või kanaliha — taotakse õhukeseks, kastetakse lahtiklopitud munasse ja surutakse peene riivsaia sisse, kuni pind on üleni kaetud. Liha praetakse kuumas õlis, kuni mõlemad küljed on sügavalt kuldsed ja paneering krõbe, kuid sisu jääb pehmeks. Õhuke lihaviil küpseb lühikese praadimisajaga läbi kuivamata. Tavalisim lisand on sidruniviil; paneering ja liha peaksid ise juba rooga kandma.

See on päriselt igapäevatoit, mitte pidupäevapraad. Kui Itaalias võib cotoletta alla milanese olla erilisem restoraniroog, siis Argentinas on milanesa pigem kodune põhitoit, mida serveeritakse nädala sees õhtusöögiks, võileivas või järgmisel päeval külmalt. Sagedane söömine on osa selle roa iseloomust.

Kuidas seda serveeritakse

• Lihtsalt taldrikul sidruniviilu ning kartulipudru või salatiga.
• Milanesa napolitana’na, millele lisatakse tomatikaste, sink ja juust ning kuumutatakse grillis.
• Võileiva sees, külmalt või üles soojendatult, tavaliseks lõunasöögiks.

Kuidas see menüüsse kirja panna

• Ütle, millisest lihast roog valmistatakse, sest veise-, vasika- ja kanavariant on kõik levinud ning maitsevad erinevalt.
• Märgi riivsaias sisalduv nisu ja paneeringu muna.
• Ütle, kui see on napolitana-stiilis, sest kate lisab piimatooteid, mida tavalisel milanesal pole.

Siin loetletud koostisosad, allergeenid ja toitumisalane teave kirjeldavad tüüpilist retsepti. See ei ole ühegi konkreetse restorani siduv deklaratsioon: retseptid, portsjonite suurused ja kasutatavad tooted võivad erineda.