Pot-au-feu

Pot-au-feu on veiseliha, mida hautatakse tundide kaupa porgandi, porru ja naeriga, kuni puljong muutub selgeks ning rikkalikuks. See roog õpetas Prantsusmaale hea puljongi tähendust. Pühapäevaklassika kasutab odavamaid lihalõike ja kannatlikkust ning on paljude hilisemate Prantsuse leemede ja consommé’de otsene eelkäija.

Mis see tegelikult on

Tugeva tööga lihas veiselihatükid — sääre-, abatükk või lühike ribi — pannakse suurde potti külma veega. Vesi kuumutatakse aeglaselt keemispiirile ning vaht kooritakse hoolikalt, et puljong jääks selge, mitte hägune. Porgand, porru, naeris, nelgiga pikitud sibul ja ürdikimp lisatakse eri aegadel, nii et miski ei keeks pudruks enne, kui liha pehmeneb; selleks võib kuluda vähemalt kolm tundi.

Puljong ongi roa päris auhind. Traditsiooniliselt serveeritakse see esmalt eraldi leivakese või vermišelliga; alles seejärel tuuakse samast potist liha ja köögiviljad teise käiguna.

Kuidas seda serveeritakse

• Kahe käiguna ühest potist: esmalt puljong, siis liha ja köögivili; laual jäme sool, sinep ja hapukurgid.
• Röstsaial oleva luuüdiga, kui potti pandi üdikont; lauas määritakse see leivale ja soolatakse.
• Lihtsalt viilutatuna, nii et liha laguneb, mitte ei hoia korras steigitükki.

Kuidas see menüüsse kirja panna

• Selgitage, et üks roog serveeritakse kahe käiguna; vormi mittetundev külaline võib oodata üht taldrikut, mitte puljongit ja sellele järgnevat liha-köögivilja.
• Nimetage kasutatud lihatükid; sääre-, abatüki ja üdikondi segu on osa sellest, mida püsikülalised tellivad.
• Öelge, kas sinep ja hapukurk kuuluvad tavapäraste lisandite hulka, ning mainige aeglast valmistusaega, eriti kui roog tehakse värskelt; pikka hautamist ei saa kiirustada.

Siin loetletud koostisosad, allergeenid ja toitumisalane teave kirjeldavad tüüpilist retsepti. See ei ole ühegi konkreetse restorani siduv deklaratsioon: retseptid, portsjonite suurused ja kasutatavad tooted võivad erineda.