Frites

Frites on jämedalt lõigatud kartulid, mida praetakse kaks korda, kuni koorik on krõbe ja sisu kohev; Belgias müüakse neid peaaegu igal tänavanurgal oma friikartulikioskis ehk frietkot'is. Belgia ja Prantsusmaa on leiutaja au pärast vaielnud üle sajandi ning ükski dokument ei lahenda seda lõplikult. Kindel on aga, et kahekordse praadimise võte ja selle ümber kujunenud frietkot'i kultuur on Belgiale omased.

Mis see tegelikult on

Jämedateks kangideks lõigatud kartulid praetakse esmalt madalamal temperatuuril, kuni need on läbi küpsenud, kuid veel kahvatud. Pärast vahepealset jahtumist praetakse neid kuumemalt teist korda, et välispind pruunistuks ja krõbedaks. See kaheastmeline protsess eristab ehtsaid frites'e tavalistest praekartulitest: tulemuseks on krõbe koorik ja pehme aurav sisu. Traditsiooniliselt kasutati veiserasva, tänapäeval sageli taimeõli. Mõlemal juhul mõjutavad lõpptulemust lõike paksus ja kahekordne praadimine rohkem kui rasva liik.

„French fries'i” prantsuse viide ei tähenda levinud seletuse järgi Prantsusmaad. Ühe loo kohaselt maitsesid Esimese maailmasõja ajal Belgias viibinud Ameerika sõdurid rooga prantsuskeelses Valloonias ja pidasid seda prantsuse toiduks. Nimetus levis maailmas, kuigi Belgias nimetatakse neid lihtsalt frites.

Kuidas seda serveeritakse

• Pabertuutus otse frietkot'ist, käest ja väikese kahvliga süües.
• Tavapäraselt majoneesiga, kuigi kioskitest saab kümneid eri kastmeid.
• Rannakarpide, steigi või peaaegu iga põhiroa lisandina.

Kuidas see menüüsse kirja panna

• Öelge, millises rasvas praete; veiserasv ja taimeõli maitsevad ning küpsevad erinevalt.
• Roog on taimetoitlane, kui seda ei praeta veiserasvas; märkige see vajadusel.
• Mainige, et Belgias on traditsiooniline kaste majonees, mitte ketšup.

Siin loetletud koostisosad, allergeenid ja toitumisalane teave kirjeldavad tüüpilist retsepti. See ei ole ühegi konkreetse restorani siduv deklaratsioon: retseptid, portsjonite suurused ja kasutatavad tooted võivad erineda.